Masterclass 2015: Esimene päev

Kell 13:30 astusin üle Wolfsbergi konverentsikeskuse peaukse, kus meid tervitasid mõned European Society of Oncology (ESO) ning European Oncology Nursing Society (EONS) vastuvõtu inimesed. Registreerumislauast saime oma koti tavapärase materjaliga korraldaja organisatsioonide ja nende tegevuse kohta, nimesilt suures saalis lauale panemiseks ning üks väiksem kaela riputamiseks. Samuti oli kotis loenguroomide plaan ning leht, kus oli märgitud ära, millises grupis ma olen ning kus ruumis esimese pärastlõuna loengud asuvad. Loengute alguseni oli 15 minutit, mis oli paras aeg enda hotelli registreerimiseks ning asjade hotellituppa paigutamiseks, mis õnneks on samas majas, kus konverentsi ruumidki.

Esimene infotund on selgitamaks kõigile, miks me oleme siia kokku kogunenud ning mis meid ees ootab. Kogu üritus on korraldatud onkoloogiaõdedele ja noortele onkoloogidele üle Euroopa. Anita Margulies, EONS´i juhatuse liige, tegevliige erinevates onkoloogia ja onkoloogia õdedega seotud ühendustes, pidas suurepärase kõne hoolimisest ja õdede suurepärasest tööst, mis oli osavalt põimitud Medeleejevi tabeli elementidega. Peale seda jagunesime gruppidesse ning siirdusime määratud loenguruumidesse.

Kõik kolm tänast loengut on kategoriseeritud ühise nimetaja alla: Suhtlemisoskuste töötuba.

Minu esimene töötuba oli teemal “Meeskonnatöö ja suhtlemine vähihoolduses”. Teema sisu oli suhtlus meeskonna erinevate liikmete vahel.

Järgnevas töötoas saime pilgu heita läbi kodutöö iseendasse ning sellesse, mida me tulevikult ootame ning kuidas me sinna liigume. Töötoa eestvedaja oli Anita Margulies.

Kolmandas töötaos pidi olema 10 onkoloogi ning 5 onkoloogia õde. See oli suhtlemistreening ühe kindla juhtumi baasil. Meie stsenaarium oli järgmine: Mrs Brown on 80 aastane veidi dementne proua, kes on saabunud haiglaste valu kaebustega kõhus. Uuringute käigus on selgunud, et tal on 3. staadiumi munasarjavähk. Prouale on määratud keemiaravi ning arst on esitanud prouale nõusolekulehe allkirjastamiseks. Proua Brown ütleb oma külastavale tütrele Julie Green´ile, et talle hakatakse keemiaravi tegema. Proua pole veel ise adunud, et tegu on vähiga. Julie Green on maruvihane ning on saabunud arsti tuppa, et talle selgeks teha, et mingit keemiaravi ei tule ning ei luba mitte kellelgi emale öelda, et tal on vähk.